Füüsiline-vaimne inimene koosneb kahest poolest. Kehast ja seda keha täitvast ja ümbritsevast energialaengust.
Inimenergia laengul on kaks poolt. Sisemine ja väline pool. Kui inimese sisemus on energiast küllastunud, siis ulatub see energia ka keha pinnale ja veel kaugemalegi, moodustades kaitsva energeetilise kesta.
Kaitsev energeetiline kest on vajalik selleks, et me suudaksime taluda ka elule ja tervisele kahjulikke energeetilisi mõjutusi

Kui me räägime kaitsekihist, siis on inimesel olemas piltlikult öeldes energiat nii „sees” kui ka „väljas”. Kaitsekihita inimesel ainult „sees”. Võib isegi öelda, et tema energia ei ulatu „seest välja”. Seda sellepärast, et iga inimene kui energeetiline tervik genereerib kaitseenergiat iseenda sisemisest sügavikust, täidab esmalt oma sisemuse ja siis hakkab kiirgama energiat väljaspoole, moodustades samas ka kaitsekihi. Täpselt nii nagu sünnib laps emaüsas nabanööri otsa ja nabanööri kaudu lisandub talle kõike, mida üks inimlaps kasvamiseks vajab.

Kaitsekihi säilitamise aluseks on hingerahu ja just hingerahu saavutamine ongi paganauskude põhiprobleem. Just sellise hingerahu saavutamine, et sa ei pea kellegiga võitlema, ega kedagi hävitama.
Paganlikku hingerahu ei tohi segi ajada kristliku hingerahu konseptsiooniga. Kristlane annab oma hinge (eluenergia) Kristusele ja pärast seda hakkab võitlema Kristuse nimel, hakkab kristlust levitama, teiseusulisi, kes kristlust ei taha vastu võtta, põlgama, tagakiusama ja lõpuks, kui kristlus on riigiusuks kuulutatud, siis ka tapma. Selline on kristlik hingerahu – usuhullud annavad ära kogu oma eluenergia kristluse võidukäiguks ja nad ise on rahul sellega, et nad teevad missionitööd, aga samas ka laastamistööd. Aga kristlased ei ole sugugi selle „suure kristliku tegevuse” tagajärjel parema tervisega. Järelikult kristlus ei tegele kaitsekihi taastamisega.
Enne kristlust tõrkusid inimesed allumast kaasaja jumala tehtele ja korraldustele ja püüdsid ise taastada oma kadumaminevat energeetilist kaitset.
Saladus oli lihtne, kui te oskate elada muretult nagu lapsed, siis taastub teie energeetiline kiht iseenesest. Kahjuks just vanem inimene peab hakkama muretsema elus toimetuleku pärast ja just mure on see, mis viib kaitsva energiakesta kadumisele.

Kuna kaitsekiht kuulub loomuliku osana inimese energeetilisse koosseisu, siis on just kaitsekiht see, mille kaudu inimene on sidemes ümbritseva keskonna, teiste olendite ja kosmosega. Seega, kaitsekiht moodustab inimese energeetilise kombitsa, millega inimene tajub maailma väljaspool iseend.
Kui need kombitsad ära lõigata, siis jookseb ka inimene „pimedast peast” ringi nagu rott, hiir või kass, kellel vurrud on lapsed ära lõiganud.

Energeetiline kaitsekiht on põhimõtteliselt väljaspool inimese sisemisi energeetilisi võnkumisi nagu kaitsev värvikiht, mis kaitseb autot rooste ja ilmastikutingimuste vastu. Samas aga inimese kaitsekiht on teatud avauste kaudu ühendatud ka sisemise energiaga.

Osalisegi kaitsekihi olemasolu puhul inimesel teatud tunnused erinevad kui võrrelda teda kaitsekihita inimesega. Vaatleme neid tunnuseid lähemalt.
1. Oluline on tähele panna naha jumet – (muuseas eestikeelne sõna „jume” tähendabki jumalikku aurat väljaspool inimest. Jume – jumal). Nn. aura ehk nimbuse olemasolu on muidugi kõige parem näitaja. Terve inimese nahk on ilma kortsudeta, heleda või punaka varjundiga. Seega energia ulatub ka naha pinnale ja väljaspoole seda. Inimene nagu kiirgaks valgust.
Tume näovari ja kortsud, nagu esineb end ärajoonud inimesel (silmaalused kottis ja sinised) on energia puudujäägi tunnus. Tume hallikaskollane jume näiliselt terve inimese juures on siiski kaitsekihi puuduse tunnus. Ka need inimesed, kes vanemad välja paistavad, kui nad tegelikult on, on kaotanud oma energeetilise kesta ja nende näole tekivad kortsud varem. Kortsuline nahk näitab, et sisemine energia ei ulatu naha pinnale, rääkimata kaitsekihi moodustamisest.
2. Terved, pikad ja värvikad juuksed on tunnuseks, et inimese energia ulatub ka juukstesse ja ilmselt ka väljapoole keha. Juuksed on üldse väga olulised antennid maailma tajumiseks. Kõik inimesed, kes kipuvad varakult kiilaks jääma, kipuvad ka rutem haigestuma ning ka nende maailmavaade jääb sellest hetkset varases arengustaadiumis pidama – neist saavad jäiga seisukohaga inimesed, kes ei taha kuidagi uusi seisukohti oma maailmavaatega ühendada.
Juuste mahaajamine nii vabatahtlikult kui ka sunniviisil on samuti teguriks, mis vähendab inimese maailmataju. Juuksed aetakse noorsõduritel sellepärast maha, et sellest hetkset alates, kui nad sõjaväkke astuvad, unustaksid oma senise iseseisva maailma ja alluksid pimedate käsutäitjatena oma ülemustele, et nad enam iseseisvalt maailma ei tajuks, vaid võtaksid vastu ohvitseride sõjalise kiskjaliku maailma.
Sama toimingut teostatakse ka kloostrites. Kloostrid tekkisid koos ainujumala usuga. Nii kristluses kui ka budismis toimus esialgne usuline koolitus kloostrites. Noviitsil pügati pea paljaks ja jälle samal eesmärgil, et lõpeks noore inimese isiklik maailmataju ning see asendada jumala ettekirjutatud maailmatajuga, mis juba endas eeldas noviitsi kaitsekihi loovutamist nagu seda ka noorsõdur pidi tegema. Pea paljakspügamine kutsus esile inimese vaba arengu peetuse energeetilisel tasemel.
Sama võib toimuda ka vabatahtlikul juukste pügamisel.
Kui noorte hulgas levib „kiilaka” kultus, siis on alati tegemist noorte arengupeetusega ja samas ka haiguste levikuga. Nooruk ei taju enam kahjulikke energijaid. Kui sõjaväes ja kloostris kaitsti kollektiivi poolt noorukit, siis tavaelus ei kaitse isehakanud „kiilakat” keegi. „Kiilaka” maailmataju ja koos sellega ka kaitsereflekts kaob, ta muutub abituks ja kollektiivist sõltuvaks.
Juuste varane halliksminek on samuti näitaja, et inimese energeetiline tase on langenud ja energia ei ulatu enam juukstesse.
3. Võib jälgida ka inimese liigutusi, mis viitavad kaitsekihi olemasolule.
Kaitsekihiga noor laps liigub nii toas kui ka õues jookstes ja hüpeldes. Noorel inimesel on jooksusammus alati lennufaas olemas ta on nagu rohkem maast lahti. Sellist lendlemist ja laiu käte ja tantsulist kehaliikumist näheme just neerginoorukite liikumises. Nad on palju-palju energeetilisemad kui valged.
Juba küllaltki noorelt muutub valge inimese kõnd töntsiks. Kaitsekihita vanainimene kõnnib väsinult ja jalgu järel vedades, „jääb maa külge kinni”.
4. Kaitsekihita inimene levitab enda ümber ka ebameeldivat lõhna, sest ta ei kiirga positiivset energiat, vaid neelab kõik enda ümbruses oleva vähegi soodsa energia ja tema ümber tekkib vänge küüslaugu sarnane lehk. Sama läppunud lehka levitavad ka haiged ja „kassiahastuses” olevad alkoholi tarbinud inimesed.
5. Kõige olulisem energia näitaja on aga isiku silmade sära. Kelle silmad kiirgavad, need on eriti energilised inimesed, kelle kaitsekiht on peaaegu et terviklik.
6. Kaitsekihi olemasolu väliseks tunnuseks on ka laste puudumine. Kui inimene on veel noor ja tal ei ole lapsi, siis on kaitsekihi olemasolu võimalus palju suurem. Kaitsekihti on väga raske taastada kui on sündinud lapsed, sest siis on juba loovutatud osa oma sisemisest energiast lastele ja nii lapse ema kui isa on jäänud oluliselt nõrgemaks. Sellepärast hiilivadki haigused kergemini ligi perekonnainimestele, isadele ja emadele.
7. Muidugi, sõltub kõik veel sünnipärastest eeldustest. On inimesi, kes suudavad sünnitada 10-20 last ja siiski ise veel terveks jääda, aga mõnele naisele või mehele piisab lõplikuks surmahoobiks ühest lapsest. Pärast lapse sündi on ta haiguste kehastus, üks tuleb teine läheb.
Ülejäänud kaitsekihi tunnused ei ole palja silmaga nähtavad neile, kellel kaitsekiht on kadunud. Kes osaliseltki oma kaitsekihi taastab, see suudab teatud taseme juures eriti elavatel lastel ka meekarva säravat kaitsekihti näha.
Kui võrrelda loomi ja taimi inimestega, siis inimest kaitsev energia on teist moodi ja ka teist „värvi”, mujal looduses sellist energiat ei leidu. Peale selle, inimesel on kõige suurem ja heledam energialaeng. Siit järeldus, et inimesel jääb energiat loomade ja taimedega võrreldes üle ja selle nn. „ülearuse energia” abil mõtleb inimene nii iseenda kui ka kosmose üle, mida loomad ja taimed ei tee.
Kui aga kaitsekiht ära võtta, siis langeb inimene osaliselt looma tasemele ja hakkab toidu pärast kisklema, teisi tapma ja loodust hävitama nagu karu, kes koos söömaajaga peksab puruks ja tallab ära kogu kaerapõllu. Inimene unustab kosmilise maailma ja iseenda ning tegeleb eluks vajalike pisiasjade maailmas pimeda kiskjana, hävitades nii ennast kui teisi.